In English  Suomeksi  Auf Deutsch  По-русски  
Esileht » Üldinfo » Tartu ajalugu


Üldinfo


Kultuur

Tervishoid

Sotsiaalabi

Haridus ja teadus

Äri

Kohalik võim

Turism


Tartu välisilme kujunemine

Juhime siinkohal teie tähelepanu tõigale, et allpool olev tekst Tartu välisilme kujunemisest on kirjutatud 1927. aastal (koguteos "Tartu", artikli autor Otto Freymuth) ning kõnesolevas tekstis leiduvat sõnakasutust ja faktitäpsust tuleks võtta just nimetatud aastaarvust lähtudes.

Tartu linnavalitsuse teabeteenistus



Linna kontuurid keskajal. Tartu praegune välisilme on pärit võrdlemisi üsna värskest minevikust. Ta ulatub tagasi, välja arvatud üksikud vähesed jäänused, mitte kaugemale kui suure tulekahjuni 1775. a. Ent ka too, mis tol korral tuleroaks langes, võis isegi oma vanimais osis tagasi vaadata vaid üsna piiratud (ligi 60-aastasele) eale; see põlvnes peaaegu eranditult ajast, mil 1708. a. Sise-Venemaale väljasaadetud elanikud kodumaale tagasi tulid. Vastmainitud aastal rüüstati Tartu Peeter Suure vägede poolt põhjalikult ja tehti maatasa. Linna pidev arenemine, mis tolle ajani oma terviklikkuses jätkunud, kuigi enam-vähem raskete vapustustega, leidis järsu lõpu; keskaegne Tartu oli, peale kirikuvaremete, maapinnalt kadunud. Ja see, mis elanikkude tagasitulemisega hakkas tekkima peale üle viie aasta kestnud seisakut, oli täielikult uueks moodustuseks, mis üksnes keskuses tugines vanale tänavavõrgustikule.

Nii siis on vanema aja kohta meie kasutada ainuüksi ürgkirjalik materjal ning arhiives säilinud plaanid. Kuid kaardimaterjal ulatub tagasi vaid 1636. aastani, mis ajast on pärit vanim säilinud Tartu plaan. Keskaja kohta peame nii siis leppima täieliselt rekonstruktsiooniga. Et esimesel Vene ja sellele järgnenud Poola ajal ei tekkinud, peale üldise languse, tänavavõrgustikus eneses mingit muutust, siis võime hilisemate plaanide varal luua üldjoonis ja olulisis peaasjus enam-vähem selge pildi Tartu kohta keskaja lõpul. Linna arenemine keskajal enesel on keskaegse arhiivi kaotsimineku läbi täitsa tundmatu ega valgustu vist küll kunagi küllaldasel määral.

Vanimal linnaplaanil (1636.a.) leiduva märkuse: “Die breitte Strasz genant alhier ist Zu Vors der Markt geweszen” põhjal on dr Otto oletanud, et siin , nii siis umbes Laia ja Jakobi tänava ristumiskohal, on asunud vanim turg. Pindalaliste olude põhjal - siin asub ainuke kõrgem koht keset soist madalikku - on see üsna hästi võimalik, kuigi mitte tõendatav. Siiski näib erakordselt julgena oletus, et me Jakobi kirikus peame nägema vanimat koguduse kirikut. Igatahes aga peab see vanim turuasundus täpseimalt eraldatama hilisemast süstemaatilisest linnamoodustusest nii juriidiliselt kui puht-orgaaniliselt, ega või viimasega kuidagi viisi seotav olla.

Mis puutub süstemaatilisse hilisemasse linnamoodustusse, siis oletab Neumann siin kahte arenemisjärku. Vanimat linna südant näeb ta praeguses Suurturus, ühes Maarja kirikuga turukirikuna, ulatuvana Munga tänavani, viimane kaasa arvatud. Teisel kujunemisjärgul on siis müüri laiendatud kuni Laia tänavani taha. Sellel oletusel puudub igasugune reaalne alus ning ta näib täiesti võimatuna. Sellevastu avaldub keskaegse linna plaanis kohe esimesel pilgul plaanikindel, geniaalselt ja piinlikult kaitsetarbeid kui ka pinnatingimusi arvestav sihikindel asula, mille juures täiesti võimatuks osutub laienemismõte.

Linna põhikuju määrajana on mõõduandvaks ja otsustava tähtsusega olnud Emajõe jooksule lõunasihis umbes sirbikujuliselt ette ulatuv Toomemägi. Kõrgeasendlikuna, algeliselt õige järsult langevate nõlvadega varustatud saarena laias ürgorus, lõigatuna loomuliku läbilõike-kraaviga kaheks erisuuruseks osaks, oli mägi eeskujuliselt soodus kaitse-ülesandeile; siia ehitati linnus ja hiljemini ka peakirik. Linnamüür haarab ühiselt linnusmäe kui ka linna, mida sõjakordadel mõlemad ühiselt kaitsesid; mitte nii kui näiteks Tallinnas, kus linnuse-piirkonda ümbritses oma erimüüristik. Müür jälgis täpselt linnusmäe kallakuid ja mäeharude mõlemapoolsed pikendused linnamüürina kuni jõeni andsid madalikus asuvale linnale - loomulikult mitte korrapärase - poolringi kuju, mille diameetrit kujutas kolmas, piki jõge asuv linnamüür. Linnaplaan arvestas peale selle täpsaimalt ühendusenõudeid linnuse-piirkonnaga läbikäimises. Jõe ja Toomimäe vahelise ühenduse nõudeid rahuldasid mõlemad liikumis-peasooned: põhjas - Lai uulits, Vene väravast Toomini, vähema liikumise tee; teises otsas - turg ning sellega teravkäänaku läbi ühinev Lossi uulits. Turu asetumine linna keskusest (nagu see üldse tarvitatav oli keskaegseis linnaasulais) niivõrd eemale linna äärde ning tema pikergune kuju on seletatav ühelt poolt Lossi asendi arvestamisega - Lossi uulits oli ainukeseks teeks, mis enam-vähem soodsalt võimaldas ühendust suuremate teedega, kuna Lai uulits oli palju järsem; nii siis oli turg siit hõlpsamini saavutatav. Teiseks seletub see püüdega teha turg väljastpoolt suunduvailt ühendusteilt võimalikult kättesaadavaks ning asetada ta võimalikult jõe ligidusse: Riia värav ehk nn “Drenspforte” viis Riia teele ühes selle Pihkva haruteega, kuna Karjavärav juhtis jõe kitsaimale kohale ehitatud silla kaudu Narva ja Tallinna teele. Sellevastu oli Vene ja Jakobi väraval vaid alama järgu tähtsus: tähtsaimad ja elavaimad ühendusteed juhtisid õieti otseteed turule. Ühendus nende kahe liikumis-peasoone - Turu ja Laia uulitsa - vahel teostus kolme, neid täisnurgi läbilõikava uulitsajoone varal, mis olid ehitatud idakoloniaalskeemi järele ja suundusid piki jõge: 1) Rüütli uulits, 2) Jaani (Kaupmeeste ja Andrease) uulits, 3) Jakobi (ja Maarja) uulits. Väikesed kõrvalekaldumused sirgjoonelisest sihist on ülikergesti seletatavad erakordselt ebasoodsa, soise pinnaga, mis ehitamisel vajalikuks tegi rohkeulatuslikud alusehitised. Teised väikesed uulitsad kohastusid nii hästi kui võimalik sellele skeemile.

Näib võimatuna mõtelda selliselt väljamõeldud plaani juures järk-järgulise kasvamise peale, nagu seda oletab Neumann. Pealegi peaksime, mööndes müüri olemasolu piki praegust Munga uulitsat, oletama, et oli mingi palju suurem, kui mitte isegi täieliselt linnuse-piirkonda ümbritsev ringmüür, mida linna laienemisel kindlasti mitte poleks maha jäetud. Kogu asend ja ehitus kõneleb tingimata ühtlase tekkimise poolt, mida võime paigutada venelaste 1262.a. rüüsteretkele järgnevasse aega.

Piiskopi linnus asus umbes praeguse tähetorni kohal, kolmele poole järsult langeva kiltmaa kagupoolses osas. Ta oli eraldatud eeslinnusest (mis küündis ligikaudu praeguse Naistekliinikumini) kiltmaa läbilõike-kraaviga (asus umbes tol kohal, kus tänapäev leidub Baeri mälestisele viiv puiestee; kraav on üsna hilisel ajal kinni aetud), mille väliskülg oli kindlustatud tugeva kivimüüriga; viimases leidus üks ainus väike värav, kuna kraavi üle oli ehitatud kivist sild. See sild oli ainsaks juurdepääsuks linnusele ning ühendusteeks eeslinnusega. Linna poole kaitses linnust müüristikringi ehitatud “Piiskopitorn”. Umbes eeslinnuse müüritiku keskel asus suur torn “Valge torn” ehk “Valge ringtorn” ning läänest kaitses eeslinnust “Nurgatorn”. Pea-sissekäik kogu linnuse-piirkonda asus linnapoolsel eeslinnuse sisemisel küljel, Lossi uulitsalt, umbes vastu “Wissen Rondel” (Valge ringtorn). Üksikasjalised teated linnusest pole meie ajani säilinud, välja arvatud juhuslikult mainitavad relvadesaal ja lossikirik. Mäe muul kiltmaa-osal asusid Püha Peeter-Pauli peakirik. (Nimede edasiandmine on ebakindel.) Nähtavasti pidi traditsioon juba Rootsi ajal elanikkude koosseisus aset leidnud rohkearvuliste muudatuste tagajärjel olema sedavõrd puudulik, et 1683. a. plaanil on, peale terve rea silmanähtavate eksituste, 6 torni märgitud kui “tornid, mida keegi ei tea õieti nimetada nimepidi”. Vanemal plaanil on neil veel oma nimed. Me jälgime nomenklatuuris vanimat kaarti (1636.a.), arvestades ürgkirjust võimalduvaid täiendeid.) ning edasi toomhärrade majad ja omandid. Toomimägi oli veel kuni XVII sajandini ehistatud. Väravad ja tornid asetusid järgmiselt:

  • Toomivärav, linnuse “Nurgatorni” kõrval, üks suuremaist väravaist müüristikus, suundus Otepää teele (umbes praegused Vallikraavi ja Pepleri uulits).
  • Kiek in die Kök.
  • Pikk Hermann (Toomemäel); mõlemad poolümmargused tornid.
  • Vene vangla (ka Moskva Rondel; 1683.a. Basiliwitzi torn), võimas ringtorn määratute ulatusmõõtudega. Siit pöördub müür idasse, suundudes
  • Kuraditorni, mis nelinurkne; siit teravnurkne pöörang põhja
  • Jakobi väravani ühes torniga ja kaugele väljaulatuva vanglaga; seda väravat nimetatakse juhuliselt ka Nunnaväravaks; siinjuures asus allikas, Jakobi kaev, mis suubus Piiskopitiiki. Väike osa müüri on siin veel säilinud.
  • Veretorn.
  • “Stuve torn” 1636.a. (1683.a. Risttornina märgitud). Silmanähtavalt seletatav Taretornina (Stubenturm); dr Otto on ta nimetanud “Tömptorniks”. Ta asus umbes vastu Jaani uuli, Laia uuli teisel poolel.
  • Püssirohutorn - linnamüüristiku kirdenurgas (1683.a. plaanil nimetatud “Peinturm, nunmehr Pulverturm”). Ta maaga kaetud alusmüüri-jäänused on veel praegugi Botaanika-aias äratuntavad, nagu üldse kogu müüriosa Jakobi väravast kuni Püssirohutornini ilmestub aedades piki Laia uulitsa oma alusmüüride kõrgendustena, lastes end enam-vähem selgesti jälgida. Püssirohutorni juurest pöördub müür lõunasse piki jõge.
  • Vene värav torni ja vanglaga. Asus linna ühe tähtsama liikumissoone, Laia uulitsa lõpul. Siit siirdus tee üle silla Vene agulisse. Vene väravast kuni vene-õigeusuliste Maarja Taevaminemiskirikuni on linamüür veel tänapäevgi nähtav, 3-4 m kõrge, osalt isegi veel hästi säilinud.
  • Mungavärav, umbes Munga uulitsa lõpul; liikumises, nagu eelminegi, ilma mingi tähtsuseta.
  • Karjavärav vanglaga (1683.a. - Saksa värav). Võimaldas praeguse Kivisilla kohal asunud puusilla kaudu ühendust ühe tähtsama maa-liikumissoonega, Tallinna ja Narva maanteega, samuti ka agulitega.
  • Survetorn (ka Pasatorn) - linna kagutipul.
  • Piinatorn.
  • Riia värav, nelinurkse torni ja tugeva ringkujulise vanglaga. Nimetati ka “Drenspforte’ks”, sest et ta asus Andrease uuli lõpul. Üks tähtsamaist liikimisväravaist; juhtis välja Riia teele ja selle harudele.
  • Poolümmarik torn, 1636.a. märgitud “Pika Hermannina”, 1683.a. - “kõrge tornina”.
Pole asendilt kindlaks määratav Renneri kroonikas mainitud torn “sunte Marx torne”, mille 1558.a. piiramise ajal meeskond põlema süüdanud. Võimalik, et see on Küütri värava kõrval asetsev nimetu torn.

Väljastpoolt oli torn kuni Toomimäe jalani kaitstud veel ülirohkete veekraavidega. Neist suurima, piki põhjamüüri asetuva “Piiskopitiigi” jäljed on praegugi äratuntavad Botaanika-aias ja Kroonuiaia uulitsa alul algkooli tiigis. Kogu pindala oli madal ja soine, eriti just linna põhjaosas asumiseks vähe soodus ning kõlbmatu; tema tulustamiseks pidid enne teostatama õige suureulatuslikud torutamised ning mullatööd.

Kirikuist ja ühiskondlikest hoonetest on linnas kindlaks määratavad:
  • Püha Maarja kirik - esimene ja suurim linna kogudusekirik, mis asunud praeguse ülikooli asemel, ulatudes Jakobi uulitsalt Jaani uulitsani; ehitatud enne 1300. a.
  • Püha Jaani kirik - teine kogudusekirik, ehitatud samuti enne 1300. a.
  • Püha Jakobi kirik - asus Jakobi värava juures; ehitatud tõenäoliselt ka juba XIII sajandi teisel poolel; hiljemini liidetud Katariina kirikuna tsistertslaste nunnakloostriga.
  • Püha Vaimu kirik - Magasini (Pole säilinud praeguse Magasini uulitsa keskaegne nimetus. Analoogia põhjal Tallinna, Riia ja rea teiste linnadega tohiks olla tõenäoline, et Püha Vaimu haigla ja kirik andsid ka Tartus juuresasuvale uulitsale Püha Vaimu uulitsa nime.) ja Laia uulitsa nurgal, täpsalt praeguse võimla kohal; Püha Vaimu haigla hospidalkirik.
  • Frantsisklaste klooster, külgnes oma kirikuga vastu Püha Vaimu haigla piiri; nimeandja pühak teadmata; asutatud peale 1466.a.
  • Dominiiklaste klooster ja Püha Maarja-Magdaleena kirik. Asutatud enne 1300.a., asus praeguse Uspenski kiriku (mis ongi ehitatud osalt vana kloostrikiriku alusmüürile) ja vene kirikule kuuluvate majade kohal ning krunt-alal.
  • Püha Nikolai veneusuliste kirik, mis asus Rüütli ja Magasini uulitsa vahel, umbes vastu praegust Jaani kirikut. (Pole täpselt kindlaks määratav teatava venelaste “Jüri kiriku” asukoht, mida juhuliselt nimetatakse kroonikais, kuigi küll üsna selgusetult. Dr. R. Otto asetab ta põhjapoolse müüri juurde, umbes Vene värava ümbrusse Botaanika-aias. Senini pole leitud küllaldasi tõendeid sellele oletusele; ka dr Otto pole esitanud mingeid põhjendeid. Ometi väärib see oletus tähelepanu, sest et dr Otto, ühena paremaist Tartu tundjaist, poleks esitanud oletust ilma küllalt kaaluva põhjuseta. Plaanile on see kirik kantud tema andmeil.)
  • Raekoda asus turul, peaaegu praeguse raekoja kohal, ainult pisut rohkem lõunas, toetudes Küüni uulitsast, turust ja Andrease uulitsast piiratud majaderühmale. Turu põhjaküljel leidusid veel kaks ühiskondlikku hoonet:
  • Linna vaekoda, mis andis nimeks turu osale Rüütli uulitsast Andrease uulitsani “Vae uulits”.
  • Apteek - edasi allapoole jõe suunas. Turul asus veel
  • Kumpanei der swarten heupter” maja, andes nime Kompanii uulitsale.
  • Kaupmeestegildi maja asus Gilditare uulitsal, nüüdse Gildi uulitsa lõpul, praeguse Politseivalitsuse asemel. Praeguse Munga uulitsa ülemises osas asus
  • Käsitöölistegildi maja, andes ka uulitsale nime “Väike-Gildi uulits”. Majade ja nende päraltolu kohta pole säilinud mingeid täpsamaid teateid.
Kui kaugele ulatusid keskajal agulid, pole enam täpsalt konstateeritav. Teispool jõge, piki Vene väravasse suunduvat teed ja jõesängi ning selle haru vahel leiduval saarel (mida veel praegugi meelde tuletab Holmi uulits nimetus) asus Vene agul. Siin elasid peamiselt venelased, sest siia oli ehitatud nendega kauplemiseks “Vene kaubahoov”. Harukorril nimetatakse agulit ka “Balbane’ks” (vahest ehk seletatav venekeelsest sõnast “bolvan”?). Kaugel linnast väljas, jõe teisel kaldal, asus leprosoorium, umbes vastu praegusi surnuaedu, Narva teest eemal, moodustades terve piirkonna omaette hulga hoonete, oma kalmistu ja oma kirikuga, mis oli pühendatud Pühale Jürile, kelle järele nimetati ka kogu pidalitõbiste-asutist.

Piiskopiaja lõpust on säilinud jõe teisel kaldal nn “Läänemõisa” (Wetshof) ehk Praosti -ehk Meltsiveski; ülitõenäoliselt on see sama veski, mida tuletab meelde praegune nimi Meltsiveski-tiik.

Sama vähe teame ka aguleist jõe paremal kaldal. Siit läbi reisinud metropoliidi Isidori tunnistuse põhjal, kes kiidab linna suurust ja aiarikkust, tohime ainult oletada, et linna alla kuulus õige laiaulatuslik pindala.

Vahest oli levimine põhjasihis asumiseks siiski eriliselt ebasoodsa soise maapinna pärast ja tähtsamate liikumisteede puudusel piiratud. Säilinud on siin teated üksnes Püha Jakobi surnuaia kohta, mis asus praegusel Tähtvere uulitsal mäekallakul, pisut siinpool õllevabrikut, ja millel oli nähtavasti kindlasti oma kirikuke või kabel. Lõunapoolne agul oli suuremaulatuslik, sest et siit viis mööda elavaim liikumistee - Riia maantee. Tõsi küll, siin lõunas määrasid linna ja piiskopi kinnisvara-omandid ette laienemissuunad. Pisut allapoole praeguse Tähe ja Riia uulitsa lõikumispunkti asusid mõlemad suured - Püha Antoniuse ja Püha Anna - linna surnuaiad. Neist tähtsam - Püha Antoniuse kalmistu - allpool, umbes Riia ja Lille uulitsa vahel; Püha Anna surnuaed teispool Riia teed, pisut mäe poole, ulatudes üle praeguse Tähe uulitsa “praostipõllu” piirideni. Kummalgi surnuaial oli oma kirik; kaunis tähtis neist oli nimelt Püha Antoniuse kirik: tal oli kestvalt oma alaline õpetaja, kes sai nähtavasti sugugi mitte väikesi sissetulekuid.

Teispool “Wittenholl’i” - valget õõnesteed, nagu seda tol ajal hüüti, praegust Vallikraavi - vastu lossi asuva küngastiku kiltmaa kuulus “praostipõllu” ehk “praostinurme” nime all kirikuvara tuluna igakordsele toomipraostile. Selle maa-ala täppis suurus pole enam kindlaksmääratav. Otsustades hilisemate kaartide järele omas ta suuruselt ligikaudu ulatust, mida võiks märkida käivana läbi praeguse Era uulitsa Vallikraavini ja siit edasi piki kallakut kuni Riia teeni. Mäekallaku jalalt levisid madalikus jõe poole aia-alad ja aguli hooned; jääb selgusetuks, kui kaugele lõunasihis. Nimetatakse ühte nähtavasti linna kivist veskit, müüri ligiduses vastu Survetorni. Läände ei laienenud agul sugugi: Toomimäge muust kiltmaast eraldav sügav org, meiepäevine Toomikraav ehk Toomiorg, oli tekkivate liikumisraskuste tagajärjel selle loomulik tõke.

Linna langus aastail 1525-1625. Seesugusena näis Tartu keskaja lõpul. Nn. “pildirüüste” (1525.a.) tõi linna välisilmesse esimesed, esialgu igatahes tähtsuseta muutused. Dominiiklaste ja frantsisklaste kloostrid kuulutati suletuiks, nende kirikud muudetud vara-aidaks või lubja-ahjuks. Veneusuliste Nikolai kirikut rüüstasid pildirüüstajad ka õige tugevasti, nii et teda esialgu enam kasutada ei võidud, vaid ta nähtavasti alles Vene ajal hädapäraselt korda seati, et selle järele hävida.

Venelastepoolse vallutamisega algasid Tartu kannatusajad, mis ei jätnud enam peaaegu midagi järele vanast Tartu välisilmest. Peale venelaste lahkumist oli linna müüristik küll veel püsti, kuid ligi terve kolmandik majast oli rüüstatud. Püha Vaimu haigla hooneist oli ainult veel kirik järel, kuid ümber ehitatud toidumoona-magasiaidaks, mis andis nime praegusele Magasini uulitsale. Frantsisklaste kloostri, lubjaahju, ase oli lage; dominiiklaste kloostrist seisis üksnes veel kirik. Toomkirik varises järjest rohkem kokku, kuni 1624.a. tulikahju ta lõplikult varemeiks muutis. Aguleid polnud enam olemas: nad olid siis, kui Ivo Schekenberg Tartule kallale tungis, tuleroaks muudetud. Kirikuid surnuaedadel enam ei nimetata, nad hävitati küll vist Vene ajal. “Praostipõld”, mis esialgselt nähtavasti Vene kiriku kasutada anti, siirdus hiljemini kaupmees Wilhelm Pöpleri omaduseks, keda veel tänapäeval Pepleri uulitsa nimi meelda tuletab.

Poola ajal jätkus linna langemine ebasoodsate aegade ja olude tagajärjel; 1601.a. põles maha vana raekoda. Agulid, mis järk-järgult arenesid, samuti ka uuesti kordaseatud “Vene kaubahoov” tuli korduvate linna piiramiste ajal maha põletada ja lammutada, eriti just 1625.a. piiramisel. Selle piiramise ajal tuli Saksa väraval ja Survetornil kõige rohkem kannatada vaenlase kahuritule all, nii et Survetorn tuli lammutada. Vanimal rootsi kaardil on tema asemel märgitud “uue Rondeli” nimeline bastion.

Linna välisilme Rootsi ajal. Veelgi silmapaistvamad muutused leidsid aset linna üldpildis Rootsi ajal. Linn kindlustati uuesti, ringi ümber linnamüüri kuhjati üles bastionid ja vallid. Toomemäe kallakuile, mida seks otstarbeks tuli muuta, anti kaunis suureulatuslikkude muldmikkudega sootu uus kuju, nii välja- kui ka sissepoole; linnapoolsel küljel kujundati tähekujulised, plaanipärased tollekordsele kindlussüsteemile igati iseloomulikud väljaulatised, missuguse ilme - üksikute muutustega muidugi - on Toomemägi säilitanud tänini. Olid olemas järgmised bastionid:

Karl IX - Vallikraavi lõpul, vastu Jaani uulitsat.

Karl Gustav - millel asub tänapäeval Anatoomikum

Gustav Adolf - praeguse Haavakliiniku asemel.

Karl XI - Toomikraavi lõpul, vastu Katoliku uuli.

“Gustavus Primus” - linna põhjapoolel, põiki läbi Piiskopitiiki; näib küll et selle ehitamisega pole kavatsusist kaugemale jõutud. - Botaanikaaias on veel märgatavad ühe bastioni - “Ulrica Eleonora” - jäljed. Samuti on jäänud vist ka ainult kavatsuseks vastu jõge Mungavärava ette plaanitsetud bastion “Kristina”.

“Hedvig Eleonora” on laiendatud ja välja ehitatud Survetorni asemele püstitatud “uuest Rondelist”. Bastionide kindlustamiseks ning kaitseks ehitatud eelkindlustused ja vallid on veel tänapäevalgi jälgitavad Veski uulitsa ja Vallikraavi vahelistes aedades liiva-augu sihis vastu Füsioloogia-instituuti.

Linna sisemuses olid teostunud ka veel kaugemad muutused. Kokkuvarisenud Nikolai kirik lammutati ja tehti maatasa. Esialgses Jakobi, hilisemas tsistertslaste nunnakloostri Katariina kirikus, mida Poola ajal kasutati jesuiitide kooliruumeks, olid katus ja võlvid sisse langenud. Ka see tehti maatasa, kusjuures viimane kukkuv tugisammas surmas ühe müürseppmeistri. Varemeis olev dominiiklaste kirik pidi (1673.a.) uuesti korda seatama eestikeelsete jumalateenistuste jaoks. Kuid ebasoodsad ajad ei võimaldanud selle kavatsuse teostamist. Kui siis Põhjasõda algas, pidi kloostri alusmüüridele püstitatama kindlustusmaterjali-ait, ja viilud ning müürid kisti maha. Nii siis olid Tartu kirikuist ainult veel kaks jumalateenistuseks tarvitatavad, kuna kõik teised, kaasa arvatud ka ladu-ait ja varemeid olev Toomkirik, olid isegi maapinnalt kadunud. Raekoda ehitati uuesti 1698.a.

Muidugi ei suutnud viletsad ajad tuua linna sisemisse ellu mingisugust paranemist. Terve rida ehituskrunte, mis esimesel Vene ajal lagedaks tehti, jäigi tühjaks; samuti oli ka suur osa Toomimäe krunte jäänud ehistamata ning omaniketa. Siis aga järgnes 1667.a. veel katastroof, mis mitmeski suhtes huvitav, kuid senini kahjuks suurema tähelepanuta on jäetud. 22.V.1667.a. pääses lahti tuli, mis hävitas üle 50 parema maja linnas, peaaegu kolmandiku üldarvust; selle põhjal võime endile luua kujutelma, kuivõrd linna sisemine elu oli läinud tagurpidi. Sellel tulehävitusel oli aga veel teine huvitav tagajärg: maavalitsus tegi kõige kindlakujulisema ettepaneku, korraldada uulitsastik uue kava järele. Ürgaegse linnaplaani aluseks pandud skeem pidi teostatama äärmise järjekindlusega. Lossi uuli pidi jätkatama sirgjoones läbi eesasuva majadekogumi linnamüürini; Rüütli uulits pidi saama sirge, ligikaudu praeguse kuju. Kui suurejoonelisena ka ei esine kõnesolev projekt esimesel pilgul, siiski võis ta teostamine vaevalt mingit tegelikku kasu tuua. Poleks saavutatud olulisi hõlbustusi ei liikumise ega kaitse suhtes, sest et kavatsetud uulitsad mitte linnaväravate suunas poleks läinud ja Toomimägi oma kindlustuseloomult kuidagi ei suutnud omada linna suhtes tsitadelli tähtsust. Raad palus asevalitsejat sellest projektist loobuda, sest et selle teostamine, arvestades toitlusasjanduse ülihalba seisukorda, kodanikkonna, eriti tulehädaliste, äärmist kehvust ja üldse haletsemisväärset ning viletsat linna seisukorda, tooks enesega kaasa elanikkonna täielise majandusliku kokkuvarisemise. Peale selle juhiti tähelepanu ka puht-tehnilist laadi raskustele. Linn olevat “kõikuvapinnalisele ja vesisele kohale rajatud ning sellepärast asetuvad vanad majad maasse taotud tammepostidele ja nendele paigutatud tugevaist jämedaist tammepakkudest tehtud alustugedele, keldrid ja uulitsad aga on, et nad kuivad oleksid, varustatud sügaval maa all rennidega, torudega ja uulitsakaevudega” Sellepärast olevat uulitsastiku muutmine ja alusmüüride mahajätmine erakordselt raske uuesti panna tulevate torude ja kaevseadiste tõttu. Pealegi puuduvat alusmüüri toeks tarvilised tammepalgid ja kaevseadiste tõttu. Pealegi puuduvat alusmüüri toeks tarvilised tammepalgid kui ka ehitusmaterjal ja tööjõud.

Sellest hoolimata algas komandant nobedasti põlenud majade müürijäänuste mahakiskumist, vaatamata kõigile kodanikkonna protestele, kes pöördus otseteed kuninga poole. Selle ettevõtte tulemuste kohta pole säilinud teateid; siiski näitab vanade plaanide kõrvutamine hilisematega, et see kavatsus on jäänud paberile.

Agulid, mis pikapeale olid uuesti tekkinud, pidid piirduma, kogu linna seisukorrale vastavalt, väikese levimisulatusega. Neist tähelepandavaim siirdus kitsa vööna jõe vastaskaldal umbes praeguselt Vene uulitsalt kuni Holmini, alguses veel nime all “Vene kaubahoov”, hiljemini aga lihtsalt agul. Lõunas tekkis jälle jõe ja mäekallaku vahelisel madalikul aedsula, mis ulatus umbes praeguse Soola uulitsani. Põhjas polnud aedadel mingit tähtsust. Leprosoorium näib Poola aja lõpul või Rootsi aja alul tegevuse lõpetanud olevat. 1696.a. kavatseti vana loss täieliselt korda seada, ei jõutud aga kavatsuse teostamiseni.

Siis viis Põhjasõda Tartu hukkumisele; peale kodanikkonna väljasaatmist 1708.a. hävitati linna plaanikindlalt. Müürid, loss ja kirikud lasti õhku, majadele pisteti tuli otsa, nii et nad seisid mitu päeva, leekides, kuni kõik muutus tuhaks. Kui väljasaadetud elanikkond 1714.a. tagasi tohtis tulla, leidis ta eest lootusetu varemetevälja.

Muutused linna välisilmes Vene ajal. Kui 1714.a. kodanikele luba anti tagasitulekuks Venemaalt, hakkas Tartu äärmiselt pikaldaselt ja kehvalt varemeist uuesti üles kerkima. Vastavalt tagasitulijate piiratud arvule ja nende täielisele vaesusele ei võinud loomulikult juttugi olla ülesehitamisest sõna tõsises mõttes. Aastate kestel peeti jumalateenistusi küünis, enne kui jõuti Jaani kiriku hädatarvilise remondini, kuigi ka see pidi leppima esialgu õlgkatusega; alles 40-ndate aastate alul jõuti tornikupli valmissaamisega kiriku ajutise kordaseadmisega lõpule. (Täiesti kordaseadmisest ei või ka nüüd veel juttu olla, püsib ju ajutine puulagi vana võlvistiku nõrk asendaja, veel nüüdki.) Maarja kirik jäigi purustatuks ning varises järjest rohkem kokku. Katse uuesti korda seada raekoja müürijäänuseid ebaõnnestus, raekoda langes sisse ning hädasunnil paigutati sina mõned vanglakambrid; rae koosolekuid peeti eramajades. Praegusele puuturule ehitati veel Peetri ajal väike puukirik veneusulisile, mida aga nähtavasti ei tarvitatud (Üks kaasaegne teade suure tulekahju üle nimetab Taevaminemise kiriku kõrval veel 2 mittetarvitatavat kirikut, kuid teise asukohta ei saa kindlaks teha). 1753.a. tehti algust Maarja Taevaminemise kiriku ehitamisega (samuti puust) muistse dominiiklaste kloostri asukohal. Vilja-magasiait, end. Püha Vaimu kirik, võeti uuesti tarvitusele. Loomulikult oli linna välispilt täieliselt muutunud. Endiste kivihoonete asemele tekkisid viletsad väikesed puumajakesed, mis aga loomulikult levivad vastavalt suurele maa-alale. Ainult vähem osa hooneid ehitati kivist, nii et 1775.aastaks leidus umbes 30 kivielamut enam kui 500 puuelamu kõrval, kuna elanikkude arv ainult 3000-ni ulatus. Kesklinnas muistsete linnamüüride jäänuseist piiratud päris-vanalinnas, tuginesid vanade elamute varemeile tekkinud uued ehitised vanale uulitsastikule. Teispoole jõge ulatus eeslinn, ühendatud endise Saksa värava juures asuva uuesti kordaseatud puusilla kaudu kesklinnaga, umbes Meltsiveski-tiigi - Põikuulitsa jooneni, loomulikult olenemata palju kaugemale ulatuvast linna jurisdiktsioonipiirist. Riia agulis ulatusid elamud orumadalikus umbes üle praeguse Lille uulitsa ja aina pikkamisi laiudes üles nõlva mööda Pöpleri maani; vähemalt esialgu kasutasid eestlased ja venelased veel mõlemaid vanu (Antoniuse ja Anna) surnuaedu. Tähtvere poolel edenes laienemine aeglaselt, mis oli tingitud madalast soisest maapinnast; siia olid ehitatud üksikud vähesed elamud. Toomemäele ei ehitatud enam. Kui Tartu 60-ndail aastail pidi muudetama jällegi kindluseks, tehti piiskopilossi viimased jäänused maatasa ning kasutati ära kindlustuse otstarbeiks; aja kestel 1763. - 1767. a. omandas Toomemägi rootsiaegsete bastionide laiendamise ning väljaehitamise tagajärjel tänini säilinud ilme. Tol korral ehitatud kasarm on ulualuseks praegusele Sisehaigustekliinikule. Muistne linnamüür, säilinud väheseis osis, uueaegseiks kindlustuse otstarbeiks loomulikult täiesti väärtusetu, hävis täiesti (välja arvatud üks osa Lihapoe ja teine osa Laial uulitsal), kusjuures lubatud oli kodanikel, kellede majad hävisid 1763. a. tulikahju läbi, tarvitada müürikive uuteks ehitusiks. Tiigid piki endist linnamüüri täideti.

Kuigi 1755. ja 1763. a tuleõnnetused olid teinud Riia agulile tunduvat kahju, paranesid need haavad siiski õige pea. Siis aga pääses 25.VI.1775. a. tuli jällegi lahti, omandades etteaimamatu ulatuse. Tuli algas Jaani kiriku lähedasest majast (kirik päästeti, kuigi aknad juba põlesid) ning lagunes soodsa tuule tõttu kiiresti laiali üle kogu lõunas asuva linnaosa, viskus sildade kaudu üle ka teisele jõekaldale, kus samuti suurem osa eeslinna hävis. Tuleroaks langes 290 elamut - suurem osa linnast, seal hulgas ka enamik ühiskondlikest hooneist kui ka vene kirikud.

See tulikahju mõjus osalt kaasa täielisele linna ümberkujunemisele ning pani aluse tänapäevasele linna välisilmele. Ülesehitamine võimaldus valitsuse toetuse abil ülemalt poolt kinnitatud uue plaani järele. Kesklinnas tugines uus uulitsastik pieteetlikult senisele, laiendades ja õgvendades vaid ettevaatlikult uulitsaid (eeskätt Rüütli uulits); Riia ja Peterburi agulis sai mõõduandvaks uulitsastik sel kujul, nagu see püsib tänini. Sealjuures leidis Peterburi agulis üsna oluline muutus aset: 1784.a. kuni 1785.a. ehitati valmis keisrinna Katariina kingitud Kivisild; sellega sama-aegselt aeti, peale ühe väikese osa, kinni ühenduse hõlbustamiseks eeslinnaga saart ümbritsev Emajõe-haru, mille tagajärjel senised kaks “väikest” sidesilda ära jäid. Hiljemini täideti veel ka pisut kaugemal asuv kitsa kanal ning sellega siis omandas III linnajao maa-ala esmakordselt oma tänapäevase ilme. Muistset saart tuletab meelde ainult veel Holmi nimetus.

Matmine nii linnas kui ka Jaani kirikus keelati ning määrati matmispaikadeks veel praegugi linnapiiril asuvad surnuaiad. 1782.a. tehti algust praeguse Maarja Taevaminemise kiriku kivihoone ehitamisega. 1782.-1789.a. järgnes praeguse raekoja ehitamine, peaaegu vana raekoja kohale. XIX sajandi esimesil aastail kisti siis ka maha Maarja kiriku viimased jäänused. Vana magasiait elas puutumatule ka tulikahju üle, kuni ta 1890.a. ära müüdi ja praegusele võimlale aset pidi andma. Sellega siis kadus maapinnalt viimane hiilgava mineviku tunnus, kui mitte kaasa arvata Jaani kirikut ja Toomi varemeid. Oma-aegse Riia värava ette istutati pargitaoline puiestee - promenaad, mis aga õige pea pidi taganema läbikäimistõusu ees, mis linnas aset leidis ülikooli uuesti käimapanemise tagajärjel ning ruumi pidi tegema kaubahoovile. Üks osa neist park-istandusist on praegu Barcklay platsi all, kuna aga muidu veel vaid Promenaadi uulitsa nimetus nende olemasolu meelde tuletab.

Edaspidist kiiret tõusu, mis oli Tartule osaks XIX sajandil, võime iseloomustada vaid olulisemais nähtusis. Kui juba pinnaehituslikud tingimused ette määrasid linna laienemise lõuna- ja läänesuunas, kiirustas seda veelgi raudtee ehitamine. 1842.a. õnnistati sisse Maarja kirik, mis oli ehitatud väljapoole pärislinna piirkonda. Linna ehitised jõudsid peagi raudteeni, mis 1875.a. ehitati väljapoole linna. Põhja- ja idasuunas läks arenemine loomusunniliselt aeglaselt ning ulatus vaevalt üle praeguse linnapiiri. Loomaarsti-instituudi ja Peetri kiriku ehitamine on siin silmapaistvamaid sündmusi. Möödunud sajandi 90-date aastate keskel laienemine Tähtvere ja Karlova mõisa mail viis sootu uute eeslinnade tekkimisele, mis 1917.a. ühendati linnaga; ja ehitustegevuse üleviskumine ka teispoole raudteeliini (Veeriku alevisse) lubas eeldada linna edaspidises arenemises uute mõisa maa-alade juurdeliitmist linnale (Tamme 1923.a.) ning arenemise reguleerimist suurejooneliselt kavatsetud.